Võro Literature? What’s That? >>

Võro kirändüs om Eesti vabariigi lõunahummogu-osan elävä võro kiilt kõnõlava rahva kirändüs üten rahvaluulõga. Võro kirändüs om osa tuust eesti kirändüsest, midä om kutsut nimega lõuna-eesti (Oskar Kruus, Kronberg) vai oandi (Kaalep), ehkä ugandi (Kaplinski ) kirändüses. Niikutsut lõuna-eesti kirändüisi siäst om eräle võet mulgi (Adamson, Baturin), tarto (Suits), võro (Adson, Jaik, Lattik, Kolk) ja seto (Haavaoks) kirändüse.

Keeletiidüslik alus

Lõunaeesti kirändüse säändse jagamise alussõs om võet keeletiidläisi jaotus Lõuna-Eesti keelemurdist. Põra lätvä keeletiidläisi arvamise kül mitmõlõ viirde lakja, a päämäne om iks tuu arvamine, et Lõuna-Eestin parhilla kõnõldava murdõ omma üte hinnäst mitte rahvana välläkuulutanu, a täämbädseni umakiilsenä püsünü rahva kõnnõpruuk.

Peritolu ja asuala

Mii rahva esivanõmba jovvi mii parhillatside asumaie pääle pia peräst iä sulamist u 7 -8 tuhat aastakka tagasi. Osa esivanõmbist tull Balti maie päält, osa soomõugrilaisi algkotost. Tan nää segunõsi ja taha nää jäivä. Mii rahva asuala olli 13. aastagasaal Ugandi maakund, osa Sakalat, niisama Petseri ümbrüs ja osa Põha-Lätist. Ildampa jäi mii esivanõmba inämbüste Liivimaa kubõrmangu, sõs edesi Tartu maakunda, millest George von Browne Katariina II käsü pääle tõi eräle Võromaa. Tuud Võromaad kutsutas põra aoluulidses Võromaas ja tuu om võrokõisi hindämääramidse alus. Nõukogudõ võimu aigu jaotõdi aoluuline Võromaa Valga, Võru ja Põlva rajoonõs ja no vahtsõ Eesti vabariigi aigu panti sõna rajoon asõmalõ maakund.

Seto-haro maa jääse Võro ja Põlva maakundõ ni Petseri rajooni ala, mulgi haro käü Viljandi ja Valga maakundõ sisse ni Tartumaa Tartu maakunda.

Lõuna-eesti kirändüse aolugu säitsmen jaon

Lühkene ärjagamine

I. Vanauandi rahvaluulõ

Lõuna-eesti ehk uandi kirändüse kuldaigu kuulus vanauandi rahvaluulõ. Tuu, et meil om nii hulga vanauandi laulõ, juttõ ja muud teedä, om suurõstõ teno Jakob Hurdalõ, kiä kutsõ vanavarra korjama hulga haritlaisi ja rahvast. Nii omgi meil kuldaost sääntse uhkõ pärli nigu mulgi lauluimä Kadri Kukõ “Hanõdõ kaomine” vai seto laulikide pikä lugulaulu väega inneskidse-tundmise maiguga ja lihvit regivärsiga.

Raamadu, kost või lukõ taast aost, omma:

Jakob Hurda “Setokõstõ laulu I-III”;
Vaike Sarv, Kristi Salve “Seto lauludega muinasjutud”;
“Võrokõstõ lugõmik” I jago, kost võit löüdä Marju Kõivupuu sissekaetusõ mii perimüste ja väiku valigu laulõ.

II. Keriguuandi kiräsõna

Mõistõ keriguuandi kiräsõna om kasutustõ võet tuuperäst, et 18. aastagasaal olli lõunaeesti keelen kirotaja päämäselt saksa peritollu keriguopõtaja, kiä olli protestantismi perrä är opnu jutlustamise kogudusõ keelen.

• 1868 ilmu lõunaeestikiilne “Vastne Testament”. (tartumurdõline)
• Taha perioodi alaq käü ka Käsu Hansu (tartumurdõline) ikulaul “Oh ma vaene Tardo liin”.
• Lõuna-Eestin oll kõva velistekogudusõ liikmine ja nuide kiräsõnna liiku mi maie pääl kah.
• Oldekopi ja Rothi looming. Nää anni vällä lõunaeestikiilset (võromurdõlist) aolehte ja Oldekopist sai ka tunt luulõtaja ja laulusõnnu tegijä.

Keriguuandi kiräsõna oll tukõv aluspõhi lõuna-eesti kirändüsele ja edimält ollgi Lõuna-Eesti Põha-Eestist umakiilse kiräsõna poolõst iin, nikagu terve testament põhaeesti keelen vällä anti. Oll viil kerikisandide nõvvukogo, kon küsti ruutslaisi käest, kumba kiilt piäss eelistämä. Nuu jäti otsustamise Eesti hindä pääle ni eesti rahva tuuaigsõ juhi märge, et väikul rahval ei tohe kattõ kiräkiilt olla ja võtti kiräkeeles põhaeesti murdil põhinõva keele. Lõuna-Eesti keriguopõtajaq olliq lõunaeesti keele kaitsja 19. -20. aastagasaa vahetusõl. Tuust või lukõ ütiskeele pooldaja Jaan Vahtra mälestüisiraamatust. Tä pidä taad Tarto murdõl põhinõva keriguuandi kirändüse aigu tähtsäs ja arvas, et tuu om sügävält lõunaeestläisil iks meelen, ilmus jo egän põlvkonnan mii aoni vällä iks mõni mulgi-, võro- vai tartomurdõline Lõuna-Eesti luulõtaja eesti kirändüste.

III. Heränemisaignõ uandi kirändüs

Eesti heränemisaoga käve üten ka Lõuna-Eesti kiränikõ kirotamine päämiselt niinimetet kiräkeeli.

Jakob Hurt oll tähtis tuu poolõst, et tä lask kokko korata ja kirjä panda mii kuldao luudu ja päst tuuga mi mälu häömäst. Timäst esi jäi ka perrä talorahvasäädüse tõlgõ lõunaeesti kiilde, heksameetrin luulõtus “Tatrego pudõr” ja luulõtus “Karapoiss om kuningas”.

Marie Heiberg koras niisama üte jao vanavarra, ehkkä luulõt kiräkeeli.

Jaan Vahtra põlist mälestüisin Lõuna-Eesti vaimu ja kasut lõunaeesti kiilt tegeläisi kõnnõn.

Jaan Lattik tuuvasta kirot hulga nuurijuttõ, kos tä kasut võro keele Karula murrakut. Timä loomingu haras jääseq inne vabariiki luud kohaligu Karula kandi keele ja tegeläisiga jutu. Ka Lattik esi pidi hinnäst Võromaa kiränigus, ehkkä ildamp jäi Karula kihlkund Valga maakunna piire sisse. Lattik oll ammõdi poolõst keriguopõtaja ni jakkas keriguuandi kiräsõnna ja Lõuna-Eesti meelelaati kandvide keriguoppajide tsihti.

IV. Lõunaeesti kirändüs Eesti Vabariigin

Eesti Vabariigi aigsõn kirändüsen omma olõman kõigi lõunaeesti kirändüse harudõ esindäjä. Gustav Suitsu luulõtus “Kerkokell” ja perrätett regilaulu ommaq tartumurdõlidsest harost, Mulgimaa laulik Hendrik Adamson kirotas hindä klassikus, võromurdõline luulõtaja Artur Adson om Siuruga üten eesti kirändüse tuuao keskpaigan, Juhan Jaik kirotas ülistüs- ja tenolaulu “Võromaa”, võro kõnnõpruuki ja ainõst kasutasõ kirändüsen Karl Ast-Rumor, Richard Roht, Bernard Kangro.

Seto kirändüse vällätahvitsamine

Eesti Vabariigi aigu arõnõs setomurdõline kirändüs ja setodõ hindä tunnistamine erälde rahvas. Tähtis om esieränis Räpinäst peri Paulopriit Voolaine tegevus seto lugõmiku luumisel ja seto eeposõ “Peko” valmistamisel üten lauluimä Anne Vabarnaga. Eesti kirändüse ammõtlikku aolukku võetas seto suurlauliku Miko Ode, Martina Iro ja Hilana Taarka.

V. Uandi kirändüs okupatsioonõ aigu

Eestiaigsõ Lõuna-Eesti võro haro kiränikuq Artur Adson, Jaan Lattik, Peeter Lindsaar, Karl Ast Rumor, Bernard Kangro jt. pagõsõ är vällämaalõ. Är pakõs ka nuur Raimond Kolk, kiä nakkas võro luulõtajas Roodsin. Vanõmbist klassikist kirotas pagulusõn ütte-tõist võro keeli mano õnnõ Peeter Lindsaar.

Okupatsioonõ aigu herätäse suiknu lõunaeesti kirändüse üles mulgi haro luulõtaja Nikolai Baturin ja Eha Lättemäe, võrokiilsit tekste ja ässitävit ni perrämärkvit sõnavõttõ tulõ Jaan Kaplinski ja Ain Kaalepi sulõst. Ain Kaalep om opnu ärä võro keele ja taha ümbre pandnu vana-egiptusõ armastuslaulõ, kirotanu pikäs paaririalidsõna alalõ olnu piksepalvõ ja kirotanu esi raamadutävve võrokiilsit luulõtuisi (“Haukamaa laulu'”, Võro Selts VKKF 1999). Võrokiilse Rihhard Iheri luulõkogo om Ain Kaalepi toimõtõt. Tarto-haron nakas proosat ja luulõt kirotama Mats Traat; võro-haron kirotasõ luulõt viil Aivo Lõhmus ja nuur Vallo Patrasson, kiä ka noorõlt kuuli. Seto-harost sai tuntus Paul Haavaoks. Almanahhõlõ joud Kalle Istvan Elleri luulõ.

Okupatsiooni-aigu oll esieränis maha salat ja koolioppusõst vällä korat Lõuna-Eestist peri kiränigõ looming – oll jo Lõuna-Eesti kiränigõ hulgan keriguopõtajid (Lattik), vabadussõan käünüisi (Jaik) jms.

VI. Vastnõ herähtüsaig ja võro-seto liikumine

Joba okupatsiooniao lõpp sai tegeligult kirändüse võro-haro taassünnü aos. Ilmu Kauksi Ülle luulõtuskogu “Kesk umma mäke” ja Madis Kõivu, Aivo Lõhmusõ näütemäng “Põud ja vihm Põlva kihlkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl.” Tartu Kiränikõ Majan kõnõli võro kirändüsest kõgõ Varbusõlt peri Aivo Lõhmus, Jaan Kaplinski, kelle imä oll võrokõnõ, Karulast peri Ülo Tonts, Võromaa peritollu Räpinäst Järvamaalõ vällä rännänü vanõmbide lats Hando Runnel, Ain Kaalep, Rõugõ kihlkunnast peri Kauksi Ülle.

Madis Kõiv kutsõ kokko Tarto Võrovaimu Seltsi, kiä nakas tegemä “Võrokõstõ lugõmise raamatut”, mis pidi samaaigsõlt olõma ka võro kirändüse tähtside kirotajide tekste kogo.

Asutõdi Seto Selts ja Võro Keele ja Kultuuri Fond. Võro liikumisega kerkü üles vahtsõ võro keeli kirotaja niguq Jüvä Sullõv, Kalle Eller, Pulga Jaan, Saarõ Evar, kiä olli niinimetet kallendri-kiränigu ja kedä avaldõdi Võro-Seto tähtraamatin. Võro-haro saigi kõva toukõ nii et võro liikumise haral tulli vahtsõ kogoni joudnu luulõtaja Jan Rahman (“Vasõst vas´k” EK$ 1997) ja Olavi Ruitlanõ (“Inemise sisu” EK$ 1998).

Naati vällä andma Võromaa latsi umakiilset almanahhi “Mino Võromaa”.

Heino Sikk naas  vällä andma “Viruskundrat”, kon ilmu kõgõ ka võrokiilset ilukirändüst.

Mulgi Selts and vällä mulgi almanahhi, kirot häste virka mulgi kiränigõ eluluu ja trükke unõtõt tegijide loomingut. A pääle Milvi Piiri üttegi nuurt tegijät vällä es tulõ ja ilmumada jäie ka timä kogo.

Seto-harost om kogoni jõudnu Madis-Mats Kuningas (“Sõna täüs aiga” 1996, Tallinn Eesti Raamat).

VII. Võro kirändüse jälkisündümine Võromaa pääl

Pääle kulduandi aigu oll võro kirändüst kirotõt inämbäste Võromaast kavvõndan, a taan aojärgun nakasõ võro kiränigu jäl Võromaal luuma.

No omma tiid alostanu täämbädse ao rahvalaulikus peetäv Contra, kiä eläs Urvastõn ja kelle päämiselt võrutüvelisen eesti kiräkeelen kirja pant luulõtuisi sian om ka võrokiilsit, ja seni eestikiilne, a Räpinä paikkondlikku kõnõkiilt kasutav Aapo Ilves. Kaasaoline võro kiränik om Oe külän eläv Pulga Jaan, kiä om vällä andnu uma jutu helükasseti pääl “Pini hind”.

Proosa om luulõ kõrval saanu kandvas moodus. Kauksi Ülle romaan novellen “Säng” ja romaan “Paat” omma lugõjidõ siän nõut. Internetin omma Kauksi Ülle, Olavi Ruitlanõ, Aapo Ilves, Jan Rahman , Contra. Nii om võro kirändüs vällä joudnu suulidsest aost trükitüle ja säält edesi helülis-pildiliste aigu. Ja aokirändüse ja luulõ aost proosa ja kooliõpikide aigu.

Valmis om saad “ABC kiräoppus”, kos kõrvuisi klassikide ja elävide kiränikõ luuduga om är trükit hulga parhillatside võro keeli kirotavide koolilatsi töid.